Ja ma olen tagasi.

Sain toaga tegeletud ja puha. Jõudsin isegi väljas käia. Sain paari inimese seltsis selget sinist taevast nautida. Ja metsas kivi otsas kitarri mängida ja laulda. Sõna otseses mõttes. Te ei taha teada, milliste nägudega meid vaadati. :D

Aga lõbus oli. Otsast lõpuni saime vist kaks laulu lauldud. Oasise Wonderwall ja Stop Crying Your Heart Out. Ülejäänud lauludest laulsime ainult katkendeid, nii palju kui kellelegi meelde tuli. :D

Travist sai ka lõõritatud natuke. Ja biitleid.

Ja minu lauluhääl sai jälle kiita. Nii armas. Ehkki tegelikult oli ta täna otsustanud kusagile jalutama minna ja mind hoopis kurguvalu hoolde jätta. Aga mind sellised asjad ju ei takista. =oP

Just panin tegelikult kitarri käest. Mängisin natuke. Jube, kui palju ma unustanud olen. Sõrmed ei kannatanud ka eriti välja kitarrimängu täna. (Pole ka ime, kui kaks kuud pole kitarri kättegi võetud.)

Tegelikult peaks midagi asjalikku ka rääkima. Mitte et mul midagi öelda oleks.

Meil pole praegu kõlareid. Nii et ma ei saa muusikat kuulata. Pleier on olemas, aga kõrvaklappe pole. Päh. Tahan mp3-mägijat. Tahan, tahan, tahan.

Tahaks, et sellest bändist asja saaks. Sellest, mille nimeks saab kas Funkadelic Superfreaks, Secondary Guitar, The Buzzerfly või hoopis midagi muud. Voo Doo Dolls kõlaks ka lahedalt. Nagu Goo Goo Dolls.

Oh. Mul tuli just mõte. :D Ma kirjutan laulu pealkirjaga "I'm Burning Bugs In My Backyard". Just. Seda ma tegema hakkangi. Smell ya later.

Böö,

Deira