Banaaaaaniiiiiiiiiiiid.

Ma kirjutan jälle. Jah, tõesti.

Lugesin praegu Mona blogi ja avastasin, kui idiootselt triviaalne minu oma selle kõrval tundub. Pani mõtlema.

Hakkasin juurdlema, kas mul on üldse midagi öelda, mis ütlemist väärt oleks.

Ja tegelikult - milleks mul seda blogi üldse vaja on? Milleks ma seda pean? Keegi ei kommenteeri siin nagunii, tundub, et keegi ei loe ka, seega milleks seda ikka tarvis? Oma isiklikke mõtteid ja eludetaile ma siia ju kirja ei pane (vähemalt mitte nii tihti, et see mainimist vääriks). Aeg-ajalt ainult annan jälle teada, et mul pole millestki kirjutada või postitan midagi, mis mind naerma ajab.

Like, where's teh pointz?

Sellest hoolimata kirjutan ma ikka- ka praegu - ilmselt lootuses, et keegi seda siiski loeb ja leiab, et ma olen tegelikult ülimalt diip ja tark ja lahe.

Ma võiks oma blogiga inimestele midagi pakkuda, aga ma ei tee seda. Esiteks ilmselt selle pärast, et ma olen väike laisk värdjas, kes ei viitsi kirjalikult ühtegi teemasse pikemalt süveneda (kui tegemist pole just mõne eesti keele või kirjanduse ülesandega), sest teiste inimestega rääkida on kõigest ikka lihtsam ja parem. Teiseks ongi see ilmselt sellepärast, et üksi ilma tagasisideta on nõme ja igav filosofeerida ja arvamust avaldada.

Võib-olla ma lihtsalt ei kirjuta teemadel, mis inimesi huvitavad. Võib-olla olen ma ise igav. Viimane variant oleks küll kurb, aga noh - kui see, kes ma olen, rahvale ei sobi ja tõesti ebahuvitav on, siis sitt lugu, lillekesed - ma ei hakka ennast teie pärast muutma. Olen täpselt selline, nagu olen ja nagu mulle meeldib ning sellest piisab. Mulle vähemalt. Ma loodan, et vähemalt mõnele veel peale minu.