Piimaloomad

Ma avastasin just, et ma jumaldan oma blogi kujundust.

Mu Internet on eriti aeglane.

Muinasjutu kirjutan piimavombatitest. Sest Mona on nunnu.

Ja ma mõtlen liiga palju. Või liiga vähe. Üks kahest. Mina ei saa aru, kumb.

Tegelikult võiks midagi tarka kirjutada, aga kõik tark on liiga isiklik, et seda siia kirja panna. Ma ei viitsi enam emotseda teemal "keegi ei hooli teistest, kõik on nii isekad, ma tunnen ennast nii üksi". Ma ei tunne ennast üksi. Jah, inimesed on isekad, aga mina olen ka. Lihtne tõde. Ma olen selleni jõudnud ja mul pole enam vaja sellest kirjutada või vähemalt sellest filosofeerida.

Ma pole kindel, kad frpg-d on just kõige tervislikumad asjad, millega tegeleda. Need rebivad reaalsusest eemale. Ma täidan nendega ainult vajadusi, mida ma reaalsuses rahuldatud ei saa. Või midagi sellist. Aga kusagilt peab ju kergendust (ja põnevust) leidma. Pealegi arendab see mu tegelaseloomisoskust.

Mona tuli MSN-i. Ma lähen nüüd teda piinama. Aidaa.