Väga iidne tsitaat Tuulepesa foorumist:
"OSHO on öelnud midagi umbes nii - vanemad ohverdavad end laste nimel ja seepärast ei saa nad (lapsed) olla kunagi õnnelikud, sest vanemad meenutavad neile kogu aeg: 'mina loobusin sinu nimel sellest ja tollest, hinda seda ohverdamist.' sellega suunavad nad lapse tulevikus samale teele - kus tema hakkab end enda laste eest ohverdama. "
Masendav, aga tõsi. Ja jällegi on tõend olemas minu ema näol.
Mina pole ju süüdi, et tal elus raske on olnud. Miks peaksin ma siis oma elu elama vaid selle nimel, et näidata üles tänulikkust tema ohvrite suhtes, mida ma pole isegi palunud?
(See ei tähenda, et ma tänulik ei oleks, kuid kõigest hoolimata tekitab selle tundmuse pealesurumine pigem vastupidist reaktsiooni.)
Monday, November 13, 2006
Bleh?
Tegin täna koolis intrigeeriva avastuse. Minu vihapursked võivad muuhulgas olla põhjustatud ta aastate viisi allasurutud vihast ja emotsioonidest, mis enam koore alla ei mahtunud.
Andke mulle ideid. Ma ei suuda viimasel ajal millestki eriti mõttekast kirjutada, nagu mulle tundub.
Andke mulle ideid. Ma ei suuda viimasel ajal millestki eriti mõttekast kirjutada, nagu mulle tundub.
Sunday, November 12, 2006
Pro-Ana
Käisin just sellisel leheküljel nagu http://www.pro-ana-nation.com. Kes meediat natuke jälginud, see on ehk kuulnud/lugenud, et tegemist on hunniku tüdrukute/noorte naistega, kes on anoreksias endale elustiili ja parima sõbra leidnud ning "levitavad nüüd oma sõnumit" vms.
Tuleb välja, et ajakirjandus on asjast suhteliselt valesti aru saanud. Selle internetilehekülje autor ise on anoreksik ja tunnistab, et ei üritagi eriti oma haigusest lahti saada, sest ei kujuta oma elu selleta enam ette, kuid ta ei propageeri anoreksiat ega ühtegi teist toitumishäiret, pigem on terve sait täis nõuandeid, kuidas süüa tervislikult, ja põhjuseid, miks taolistest haigustest tuleks üritada lahti saada.
"Pro" does not mean "promotion of anorexia". The pro-ana movement is about support, not recruitment of other women. Without sites like this one, many of those who are living with ana or mia would have absolutely no one to talk to.
Pro-ana is not about encouraging people to stay sick or get sick. We are pro-recovery.
Tuleb välja, et ajakirjandus on asjast suhteliselt valesti aru saanud. Selle internetilehekülje autor ise on anoreksik ja tunnistab, et ei üritagi eriti oma haigusest lahti saada, sest ei kujuta oma elu selleta enam ette, kuid ta ei propageeri anoreksiat ega ühtegi teist toitumishäiret, pigem on terve sait täis nõuandeid, kuidas süüa tervislikult, ja põhjuseid, miks taolistest haigustest tuleks üritada lahti saada.
"Pro" does not mean "promotion of anorexia". The pro-ana movement is about support, not recruitment of other women. Without sites like this one, many of those who are living with ana or mia would have absolutely no one to talk to.
Pro-ana is not about encouraging people to stay sick or get sick. We are pro-recovery.
Friday, November 10, 2006
Lühike update Triinu vaimse tervise teemal
Ma avastasin, et mu silmalaug tõmbleb enamasti siis, kui ma ärritunud olen. Või mõtlen kõigele sellele, millest ma viimases kahes postituses rääkinud olen. Ehk siis kui ma ärritunud olen.
P.S. Seinast kukkus täna juba krohvi. Huvitav, kas ma homme kirjutada suudan.
P.S. Seinast kukkus täna juba krohvi. Huvitav, kas ma homme kirjutada suudan.
Wednesday, November 08, 2006
Ja läksingi lolliks
Nii tore on füüsika tunni ajal garderoobis seina peksta, kui närvid üles ütlevad.
Aga arstitädiga oli tore rääkida tegelikult. Ta sai vähemalt aru mu murest. Kahjuks on nii, et enamik teisi inimesi isegi ei ürita (või ei viitsi või on neil must täiesti pohhui).
Või siis ma lihtsalt ei räägi neile.
Aga arstitädiga oli tore rääkida tegelikult. Ta sai vähemalt aru mu murest. Kahjuks on nii, et enamik teisi inimesi isegi ei ürita (või ei viitsi või on neil must täiesti pohhui).
Või siis ma lihtsalt ei räägi neile.
Monday, November 06, 2006
Perekonnaprobleemid
Perekonnad, kus üksteisest mööda räägitakse, on kurvad. Eriti veel sellepärast, et mina ühte sellisesse sündinud olen. Pereliikmetel pole kas aega, tahtmist või viitsimist teineteist päriselt kuulata, näha asju teiste silmade läbi ja püüda tabada kaalslaste käitumise sügavamat põhjust.
Vihane laps, õnnetu laps, liiga hilja koju jõudev laps, jonniv, pahandust tegev või kasvõi pealaest jalatallani ingellikult armas ja hea laps. Vanemad ei mõtle tihitpeale sellele, et kui järeltulija õhtul liiga hilja uksest sisse astub, kodused tööd tegemata ja taskuraha lännu, siis võib asi olla halva seltskonna mõju asemel hoopis soovimatuses koju tulla, meeleheitlikus püüdes mingisugust tähelepanu äratada. See võib olla vaikne appikarje, püüe panna ümbritsevaid inimesi märkama, et midagi on lapse hinges mäda.
Minu puhul ei märgatud seda näiteks kunagi. Mina olen alati pidanud oma probleemidega üksi hakkama saama ja eks ma sellepärast olengi nii fakkd. Pealtnäha ehk mitte, aga te ei tea ju päriselt, mis mu peas toimub.
Mind ajab kohutavalt närvi see, et ükskõik, millise murega ma ema ette ei ilmuks ja ei püüaks talle rääkida millestki, mis mind vaevab, lõpuks jõuab ta selle vestlusega alati välja selleni, kui raske temal praegu on ja kuidas ma olen nii halb ja hoolimatu, et ma kodus nii vähe koristan ja teda aitan. Ta muudab iga kord minu probleemid totaalselt olematuks, tähtsusetuks, teisejärguliseks. Jääb mulje, nagu kuulaks ta mu ära ainult selleks, et jälle oma nukrast elust pajatada ja mind süüdistada saaks.
Ta räägib suures osas tõtt - tal tõesti on raske ja elu on prageu pingeline ja ma peaksin kodus rohkem ära tegema, aga ma tean seda kõike juba... Ja see, et ta kogu aeg räägib mulle asjadest sellise nurga alt, et mulle jääb mulje, nagu oleksin mina selle kõiegs süüdi, ei ole ka kuigi lahe. Ma tunnen ennast niigi süüdi kõige pärast, mis selles perekonnas toimub, mul pole vaja veel rohkem süütunnet selle pärast, et tema otsustas hakata maja ehitama.
Võib-olla kujutan ma seda kõike endale ette ja olen praegu hirmus pubekas, aga ma ausõna varsti lähen lolliks.
Muide, see on ka lihtsalt vastik, et hea õpilane olen ma tema jaoks ainult siis, kui mul ainult viied on. Neli oleks nagu mingi kuritegu. Nutma ajab see lausa. Sellise tunde tekitab, et tahaks midagi peksta. Minu toas on seinad juba niigi mõlkis mu rusikatest, pole vaja, et ma need auklikuks peksan. Te ei kujuta ette, kui tihti ma üksi kodus olles asju lihtsalt niisama heast peast löön. Lihtsalt sellepärast, et ma olen nii vihane. Ja see viha tuleb kusagilt sügavalt seest, vahel isegi ilma mingi erilise põhjuseta. See on isegi veidi hirmutav.
Kas tõesti on nii raske aru saada, et kolm või neli nelja mu tunnistusel ei saada mind veel kusagile Kellusse koristajaks õppima. Raisk, ma olen 16. Ma olen noor. Ma peaks elust rõõmu tundma ja õnnelik olema, et kõik veel ees on, aga selle asemel põen mina sellepärast, mis saab üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas klassis, kui mu eksamihinne tuleb 98 ja ema hakkab ("nalja pärast", nagu ta alati ütleb; see pole enam tegelikult eriti naljakas, kui ta seda juba neli aastat järjest on teinud) ilkuma, et miks ma ei saanud 100-t.
Tahaks väga-väga talle näkku ropendada ja kõik persse saata. Sest ma olen õnnetu (ja kuradima VIHANE). Sest ma tean, et ükskõik, mida ma ei tee, tema minuga rahul ei ole. Ta võib öelda, et on, aga näost on näha, et valetab.
Vihane laps, õnnetu laps, liiga hilja koju jõudev laps, jonniv, pahandust tegev või kasvõi pealaest jalatallani ingellikult armas ja hea laps. Vanemad ei mõtle tihitpeale sellele, et kui järeltulija õhtul liiga hilja uksest sisse astub, kodused tööd tegemata ja taskuraha lännu, siis võib asi olla halva seltskonna mõju asemel hoopis soovimatuses koju tulla, meeleheitlikus püüdes mingisugust tähelepanu äratada. See võib olla vaikne appikarje, püüe panna ümbritsevaid inimesi märkama, et midagi on lapse hinges mäda.
Minu puhul ei märgatud seda näiteks kunagi. Mina olen alati pidanud oma probleemidega üksi hakkama saama ja eks ma sellepärast olengi nii fakkd. Pealtnäha ehk mitte, aga te ei tea ju päriselt, mis mu peas toimub.
Mind ajab kohutavalt närvi see, et ükskõik, millise murega ma ema ette ei ilmuks ja ei püüaks talle rääkida millestki, mis mind vaevab, lõpuks jõuab ta selle vestlusega alati välja selleni, kui raske temal praegu on ja kuidas ma olen nii halb ja hoolimatu, et ma kodus nii vähe koristan ja teda aitan. Ta muudab iga kord minu probleemid totaalselt olematuks, tähtsusetuks, teisejärguliseks. Jääb mulje, nagu kuulaks ta mu ära ainult selleks, et jälle oma nukrast elust pajatada ja mind süüdistada saaks.
Ta räägib suures osas tõtt - tal tõesti on raske ja elu on prageu pingeline ja ma peaksin kodus rohkem ära tegema, aga ma tean seda kõike juba... Ja see, et ta kogu aeg räägib mulle asjadest sellise nurga alt, et mulle jääb mulje, nagu oleksin mina selle kõiegs süüdi, ei ole ka kuigi lahe. Ma tunnen ennast niigi süüdi kõige pärast, mis selles perekonnas toimub, mul pole vaja veel rohkem süütunnet selle pärast, et tema otsustas hakata maja ehitama.
Võib-olla kujutan ma seda kõike endale ette ja olen praegu hirmus pubekas, aga ma ausõna varsti lähen lolliks.
Muide, see on ka lihtsalt vastik, et hea õpilane olen ma tema jaoks ainult siis, kui mul ainult viied on. Neli oleks nagu mingi kuritegu. Nutma ajab see lausa. Sellise tunde tekitab, et tahaks midagi peksta. Minu toas on seinad juba niigi mõlkis mu rusikatest, pole vaja, et ma need auklikuks peksan. Te ei kujuta ette, kui tihti ma üksi kodus olles asju lihtsalt niisama heast peast löön. Lihtsalt sellepärast, et ma olen nii vihane. Ja see viha tuleb kusagilt sügavalt seest, vahel isegi ilma mingi erilise põhjuseta. See on isegi veidi hirmutav.
Kas tõesti on nii raske aru saada, et kolm või neli nelja mu tunnistusel ei saada mind veel kusagile Kellusse koristajaks õppima. Raisk, ma olen 16. Ma olen noor. Ma peaks elust rõõmu tundma ja õnnelik olema, et kõik veel ees on, aga selle asemel põen mina sellepärast, mis saab üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas klassis, kui mu eksamihinne tuleb 98 ja ema hakkab ("nalja pärast", nagu ta alati ütleb; see pole enam tegelikult eriti naljakas, kui ta seda juba neli aastat järjest on teinud) ilkuma, et miks ma ei saanud 100-t.
Tahaks väga-väga talle näkku ropendada ja kõik persse saata. Sest ma olen õnnetu (ja kuradima VIHANE). Sest ma tean, et ükskõik, mida ma ei tee, tema minuga rahul ei ole. Ta võib öelda, et on, aga näost on näha, et valetab.
Subscribe to:
Posts (Atom)
